1.-3. klass

See on raamat Limmost, kes ühel öösel järsku oma voodist ära kaob. See on raamat Limmast, kes oma venda kohe otsima läheb. Ja otse loomulikult on see raamat limonaadisiga Limpast, kes vahetpidamata limonaadi kaanib. Ja siis on see raamat veel mereröövlitest, tontidest, patjadest, laiskloomadest, madratsitest ning karvastest kaisuelukatest kah!

Loo peategelaseks on valkjas, pruunide laikudega koerake Nublu, kes võib omaks nimetada saba, millega ulatub maad piitsutama. Ta eksib juhuslikult tuletõrjemajja ning temast saab pritsimeeste lemmik ja tubli tuletõrjekoer. Veel tegutsevad loos tuletõrjujad Mustpea ja Valgemaa ning paljud teised toredad tegelased.
Raamat on II klassi soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

„Mis sa seal akna all teed?“ küsis isa. „Jahe on. Kas keegi on äkki aeda roninud või?“
„Kallike, sa oled haige,“ ütles ema. „Tule tuule käest ära.“
„Ma vaatan kaelkirjakut,“ vastas Kai.
„Missugust kaelkirjakut?“ imestas ema. „Kus sa kaelkirjakut näed?“
„Ta seisab seal kahe maja vahel,“ näitas Kai. „Täitsa liikumatult. Ta magab. Kaelkirjakud magavadki püstijalu.“
Sa mõtled kraanat või?“ küsis isa.
„Ma mõtlen kaelkirjakut,“ vastas Kai.

Aksel oskab enam-vähem kõike – kuid valetada ei oska ta üldse. Perekond Pikknäpu kodus saad kiita ainult siis, kui valetad või näppad teiste asju. Nüüd suunduvad ema Piia ja isa Suller pealinna teemandinäitusele. Aga kes väikesele õele Kriminaalile unejuttu loeb? Naabrimees Paul Einmann on küll lahke, aga kui ta küsib, kus laste vanemad on, läheb kõik nässu. Sest Aksel ütleb juhtumisi tõe välja.

Piia Prääniku mõnus elu Papli puiestee majas number 5 pööratakse pea peale, kui selgub, et Piia saab õeks – kolmikutele! Kui värsked Präänikud lõpuks sisse kolivad, hakkab majas juhtuma väga kummalisi asju. Neisse on segatud ka meemaias Jack, jõuk karusid ja kahtlasevõitu naabrid. Koos uue sõbra Villemiga asub Piia tegudele, enne kui asi päris käest ära läheb.

Koondluulekogu sisaldab valdavat osa Heiki Vilepi lastele kirjutatud luulest. Lisaks vanadele on siin ka uusi, seni avaldamata värsse. Enamus luuletustest on saanud lauludeks, mõned on kõlanud laulu- ja tantsupidudel, paljusid lauldakse koolides, koorides ja lasteaedades. Pisut juubelihõnguline (Heiki Vilep saab märtsis 2020 60-aastaseks), samas ka ühe lastekirjaniku elutööna käsitletav teos lasteluule vallas. Põhilised väärtused, mida autor ka eessõnas rõhutab, on selles raamatus rõõm ja armastus. “Päike põues” ilmumist toetasid Eesti koolid, lasteaiad, raamatukogud ja kirjaniku fänniklubi. Illustreerinud on raamatut üksteist kunstnikku.

Vilep, Heiki. Päike põues / Heiki Vilep ; [illustreerinud Ott Vallik … jt., kujundanud autor]. – [Tartu] : H. Vilep, [2019] ([Lohkva] : Greif). – 387 lk. : ill.

Raamatu „Tohuvabohu“ peategelane Johan ärkab ühel hommikul üles ja avastab, et ümberringi valitseb suur segadus. Täiskasvanud mängivad liivakastis ja turnivad puudel, lapsed on hakanud õpetajateks, politseinikeks ja tuletõrjujateks. Selline tohuvabohu lükkab käima üsnagi pöörased sündmused.

Nii nagu eestlased, armastavad ka lätlased väga muinasjutte. Kogumik „Läti muinasjutud“ sisaldab populaarseid ja laialt tuntud läti imemuinasjutte. Koostaja on valinud omapärasemad variandid, mida tavaliselt ei ole kaunitesse muinasjutuvalimikesse võetud. Siin tegutsevad üheksapealised kuradid, südikad kangelased, rikkad kuningad ja ilusad printsessid ning juhtub imetabaseid asju.

„Sajandeid on muinasjutud täitnud televisiooni, kino ja ilukirjanduse aset. Võib-olla sellepärast ongi neis nii pinge, õuduse, kuritegevuse kui ka müstika elemente, nii kaugete reiside ja eksootiliste maade kirjeldusi kui ka igavikulisi inimsuhete põhiteemasid, nii romantikat kui kirge, aga ka multifilmidele iseloomulikke rääkivaid loomi,“ kirjutab filosoofiadoktor

Kogumikus „Vanatädi valged elevandid“ on 20 lahedat lastejuttu. Pealtnäha täiesti tavalised tegemised ja toimetamised on lihtsas vormis köitvateks ja meeldejäävateks lugudeks kirjutatud. Kalju Saaberi heatahtliku huumoriga läbi pikitud lugude puhul on moraal peidetud sageli sügavamalegi, kui esialgu tundub.

Siinsetes lugudes püütakse hoida põlvkondi koos, et nad ei hajuks ilmaruumi ega netti laiali. Ühel vanatädil on valged õnneelevandid, teisel aga aitab vana õunapuu meenutada suurt sugupuud. Vanaema sahver asub raamatu keskel – eks sinagi ole seal salaja maiustamas käinud? Ning kusagil ääremaal palub viga saanud poisike (mitte just Väike Prints), et joonistaksid talle lamba. Sedasi leiame kodustel radadel varsti õige suuna nagu Ott udus.

Kaugel meres asus saar. Saarel oli majakas, mis ei töötanud. Neeme peal elas üksik kalur. Sellele saarele tõigi Muumipapa elama oma pere.
Muumipapa oli unistanud seiklusest. Aga saar oli väga erinev nende kodusest Muumiorust. See oli üksildane ja metsik. Tundus, et see muudab peagi neid kõiki, peale väikese My. Kõige raskem oli läbi saada merega. Selleks oli vaja suurt tormi, päästeaktsiooni ja tuletornis tule süütamist. Merel võis olla lihtsalt natuke või ka hirmus halb iseloom, aga ta oli igatahes hea vastane.