4.-6. klass

Erik on 11-aastane poiss, keda ei häiri mitte miski, sest tal on kivist süda. Talle ei lähe korda, et vanematel pole tema jaoks aega ja et tal pole sõpru. Aga kui ta elu päevapealt muutub ja nad uhkesse tondilossi meenutavasse majja kolivad, tunneb Erik, et tedagi võib miski häirida. Näiteks oma kummalise isaga samas majas elav Maria, kes on otsustanud Eriku pere sealt välja ajada.

Kui poiss kuuleb, et tüdrukul on selleks salaplaan välja mõeldud, lööb Erik vaenlasega kampa – tema ei unista muust kui vanasse paneelikasse tagasi kolimisest. Koos võtavad lapsed ette ohtliku merereisi ja leiavad end salapärasest maailmast, mis õõtsub needuste taktis ja kubiseb piraatidest.

Lugejate rõõmuks on Lottie Brooks tagasi ja tal on palju rääkida! Näiteks sellest, kui keeruline on ühtäkki hoida juba aastaid kestnud sõprust. Sellest, et täiesti VÕIMATU on avaldada tundeid poisile, kelle juuresolekul suudad üksnes veidralt käituda. Sellest, kui teistmoodi on elu nüüd, kui perre on sündinud lärmakas beebi ja vanematel pole Lottie jaoks enam aega. Ja miks, oh miks ei ole maailm suutnud kokku leppida ÜHTAINSAT parimat viisi, kuidas lahti saada vistrikust?!

Oma katastroofilistest apsakatest pajatades ei hoia särtsakas Lottie end tagasi ja see tähendab vaid üht: tema päeviku seltsis juba igav ei hakka!

James Bond on kuulus salaagent. Inimese kohta näeb ta küllaltki hea välja, oskab kurjategijate käsi raudu panna ja on üldse väga lahe! Põhimõtteliselt on ta täpselt nagu mina. Ainult et mina pole veel kuulus. Aga ma võin selleks saada!

Elu on ilus: muudkui lesi sohval, löö rahulolevalt nurru ja lase Kiral ennast paitada – Winstoni arust võiks see igavesti kesta. Aga siis röövitakse Kira klassiõde Emilia. Keegi nõuab Emilia vanematelt lunaraha ja politsei kobab täielikus pimeduses. Ah sa püha kassikemps! Nüüd peab Super-Winston jälle sekkuma!

Pikemaks kavandatud muinasjuturaamatute sarja kolmanda osa lugude vahele on pistetud rahvanalju ja lastesalmikeste arendusi mahendamaks hulle lugusid, mis hilisemalt ilustamata selliselt nagu rahvapajatajad üleskirjutajale jutustasid, on siia kaante vahele pandud. Ikkagi arvab tõlkija, et alla kaheksa-üheksa aastastele käesolev raamat ei sobi, täiskasvanutele aga vägagi.

Tõlkija on tekste eestlasest lugejale mõneti suupärasemaks kohandanud algtekstist kaugenemata.

“Imeliku ilma” järg “Ajarännak!” on Soomes nomineeritud noorsoo-Finlandia auhinnale. See tähendab, et juba sel aastal on raamat 6 parima lasteraamatu hulgas.

Raamat räägib looduse mitmekesisuse vähenemisest ja sellest, mida selle vastu ette võtta saab. Peategelased on samad mis Imelikus ilmas – Loore ja Kaspar, ning seekord lähevad nad ajarännakule.

Oma teekonnal kohtuvad nad uute muredega: surevad mesilased, ohustatud loomad, plastik maailmameres, Antarktika liustike sulamine, saastatud jõed, metsatulekahjud …

Vahel on nii, et mõni päev hakkab varakult viltu vedama. Õhinal oodatud sünnipäeva hommikul ärkab Eveline üksinda vaikses korteris ilma lillede ja tordita. Elutoa lauale jäetud kingitus ei täida ta ootusi ning ka parim sõber jätab kohale ilmumata. Aga igavus võib üllatuslikult osutuda võluvõtmeks fantaasiailma ja viia pöörasele seiklusele, kust naastes pole enam miski endine.

Kersti Heinloo on näitleja ja lavastaja ning selle raamatu idee sai alguse Eesti Noorsooteatri jaoks kirjutatud samanimelise lavastuse stsenaariumist.

Kui seitsmeaastane Sten-Erik koos ema-isaga paneelmajast väikesesse puumajja kolib, saab ta sõbraks kuueaastase Mariaga, keda kasvatab vaid vanaisa. Lapsed saavad vaatamata vanemate vastasseisule sõpradeks ja leiavad koos mängides põneva pööningu, kirstu vanaaegsete asjadega, jõe äärde maha jäetud koerakutsika ja lahenduse ka paljudele täiskasvanute jaoks lahendamata küsimustele.

Mis on elus tegelikult oluline? Kuidas suhtuda neisse, kel pole elus nii hästi läinud, kui sinul? Kui kaugele me täiskasvanute käske ja keelde täis maailmast oleme valmis põgenema selle nimel, et olla koos kellegagi, kes meid õnnelikuks teeb?

Mõistatuste väljamõtlemist ja mõistatamist on inimesed harrastanud juba igiaegadest peale. Vanasti arvati koguni, et teatud aegadel on mõistatamisel imejõud. Nii mõistatati palju näiteks sügistalvel, sest usuti, et siis sünnib lammastel tähnilisi tallekesi ja lehmadel kirjusid vasikaid. Selleks pidid mõistuütlemisi ära arvama just naised. Veel usuti, et mõistatamine võib ära hoida „lusikate kadumise“, see tähendab – toidu lõppemise majast.

Mõistulood oli nutikuse proovikiviks ja meeldivaks ajaviiteks, aga nendega võis tegelda ka kergemaid töid tehes, kui rohkem inimesi koos oli: talveõhtuti rehetoas kedrates ja kududes, enne tule süütamist videvikku pidades, talgutel, pulmas ja mujal.