7.-9. klass

Taevas hahetas juba, kui Nikolai Tiuhkamäele jõudis.

Tiuhkamäe oli kummaline koht. See ei olnud hea koht, seda kohta austati, kunagi vist isegi kummardati, oli neidki, kes hoidsid sellest eemale. Keegi ei mäletanud enam, mille pärast, aga niimoodi oli see alati olnud.
Tallinnas on sume augustiõhtu ja Sara läheb sõpradega pidutsema. Vähem kui nelikümmend kaheksa tundi hiljem seisab ta Tiuhkamäel, madalal ja ilmetul künkal rohkem kui kahesaja kilomeetri kaugusel kodust.
Ta ei tea, mis on faunusbotaanika.
Ta ei ole kunagi kuulnud sõna „tiuhka”.

Paljudesse keeltesse tõlgitud ja Prantsuse Akadeemia auhinna pälvinud „Hõbeuisud“ on lihtne siiras lugu 1840. aastate Hollandist. Hans ja Gretel, vaese Brinkerite perekonna lapsed, unistavad aasta suurima uisutamisvõistluse võidust ja imelisest auhinnast – hõbeuiskudest.

Ajastuomaselt on jutustus sentimentaalne, rõhutades voorust, väärikust, töökust ja lahkust. Tänapäeva lugejale teeb „Hõbeuisud“ huvitavaks enam kui 150 aasta tagune vaatepunkt ning põiked Hollandi ajalukku ja igapäevaellu, nagu M. M. Dodge seda ameeriklastele tutvustada tahtis.

Gratheliale lähenev hiidmeteoriit kihutab hukatuslikult planeedi suunas ning kukkudes ei pruugi see paisata segamini mitte ainult pinnavormid, vaid ka inimsaatused ja areneva tsivilisatsiooni. Saatusliku teisipäeva hommikul vaatavad kõik planeedi elanikud hirmuseguse ootusega taevasse. Nii ka Sara, kes peaks suutma keskenduda õpetaja poolt räägitavale, ja Trev, kelle kool andis õpilastele vaba päeva, et noored oleksid perede juures, kui peaks juhtuma halvim.

„Grathelia. Me jäime ellu” on ulmeline noorte romaan, mille tegevus toimub kauges tulevikus ühel koloniseeritaval planeedil.

Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.

See lugu räägib julgusest. Gümnasistist peategelane Maarja ilmutab seda enese tundma ja tunnustama õppimise teekonnal. Kui kauane sõprus ootamatult vankuma lööb ja kodu pole enam pelgupaik, kui vanad vundamendid murenevad, aga uusi, millele toetuda, pole veel jalge all, otsustab Maarja astuda meeleheitliku sammu.

Osvalds Zebrise romaan „Maarja“ kõneleb värskete gümnaasiumiõpilaste elust ja identiteedi leidmisest. Koolis kohtuvad noored, kellel on erinev elukogemus ja arusaam oma kohast maailmas. Me kõik otsime vastuseid sarnastele küsimustele, kuid iga põlvkonna väljakutsed ja katsumused on uued.

Kevadeootust võib linnumaailmas märgata juba veebruaris, kui mõni tihane, musträstas või kodukakk hoogsamalt laulma hakkab. Tõeline kevadekuulutaja on paljude inimeste jaoks siiski esimene koduaias nähtud kuldnokk. Pärast kuldnokkade saabumist muutub koduümbruse linnuelu päevaga lärmakamaks ja värvikamaks, viimased sulelised jõuavad lõunamaalt kohale alles mai keskel.

See raamat on mõeldud lugemiseks nii maa- kui linnainimesele. Tutvuda saab kolmekümne tavalisema aialinnuga.

Raamatust saad teada:

„Näeme veel, Simon!“ on vaimukas ja huumoriküllane, ent samas traagiline noorsoojutustus viieteistaastasest Uus-Meremaa poisist Simonist, kes põeb rasket haigust. Tema lihased muutuvad järjest nõrgemaks ja ta saab liikuda vaid ratastoolis. Simonile ei meeldi, kui talle kaasa tuntakse või teda haletsetakse. Ta käib tavalises koolis, võtab osa oma sõprade tavalistest mängudest ja vaatab irvitades pealt nende kannatusi kehalise kasvatuse tunnis. Ent ta kaaslaste elu on nagu miiniväli, kus iga väikseimgi seik võib neile järsku meenutada, et varsti Simonit ei ole …

See illustreeritud teejuht UFOde ajaloo üksikasjadesse kirjeldab kõigi aegade kuulsamaid juhtumeid ning edastab legendide taustal infot tulnukate kohta. Huvitav lugemine nii teadmishimulistele lastele kui täiskasvanutele.

Kogu ajaloo vältel on inimesed olnud tunnistajaks taevas paistvate seletamatute objektide vaatemängule. Nende kummalisus on andnud alust valitsuste uurimistööle ja salaühingute tekkele ning inspireerinud lugematuid tulihingelisi UFO-uurijaid.

Ufoloogia on tulvil lõbusaid oletusi ja arutelusid ning see raamat võimaldab lugejal UFO-teemal edasi liikuda ja leida iseenda tõe, mis on, nagu me kõik teame, kusagil olemas.

„Veetsin suurema osa oma elust matemaatikast aru saamata, ja nüüd ei saa ma aru, milles probleem oli.”

Kas tahaksid mõista matemaatikat nii hästi, et saaksid hakkama igapäevaelus ette tulevate arvutusülesannetega? Näiteks kuidas kavandada kogu perele soodsaim puhkusereis või arvutada kodulaenu intress või hoopis aidata oma koolis käivat last võrrandite lahendamisel? Sel juhul on see väike abimees just sinule.

Matemaatika põhitõed ja olulisimad teemad seletatakse siin lahti lihtsalt ja selgelt. Näited on elust enesest ja teooriat täpselt nii palju, et sa ei kaota hetkekski järge käest. Kõik on lihtne ja arusaadav.

Raamatu „Me olime valetajad” eellugu viib lugejad ühte teise suvesse, ühe teise põlvkonna loo ja saladuste juurde, mis jäävad kummitama veel aastakümneteks.

Tuuline erasaar Massachusettsi ranniku lähedal.
Janune ookean, milles lainetavad saladused ja kurbus.
Söakas sõltlasest pärijanna. Vastupandamatu ja ettearvamatu poiss.
Suvi täis andestamatut reetmist ja kohutavaid vigu.

Tere tulemast tagasi Sinclairide perekonda.
Nad on alati olnud valetajad.

Ürgsorts paistab kõigi teiste Kettamaailma sortside seas silma sellega, et ta on kaheksanda poja kaheksas poeg ning tema isa peab olema sorts. Ürgsorts suudab tahtmise korral päikese peatada, mere keema panna ja teha veel muudki, mis on tavainimesele väga tülikas, kuid ürgsortsidele peaaegu kohustuslik. Ta on kanal, mille kaudu võlukunst universumisse voolab, ning valge augu inimvaste. Et ürgsortsid on väga tülikad, siis viidi just nende vältimiseks Nähtamatus Ülikoolis sisse tsölibaadinõue. Selgus aga, et kuigi teoreetiliselt võib ürgsortsist jagu saada ainult teine ürgsorts, ajab praktikas asja kenasti ära ka vana soki sisse pandud poolik telliskivi. Ja mis seal imestada, tegemist on ju Kettamaailmaga.