7.-9. klass

Inimese täiskasvanuks saamisel on oma roll nii vanematel kui vanavanematel, õdedest-vendadest rääkimata. Seda arengut kujundavad õpetajad, treenerid, kaaslased ja muidugi sõbrad ning interneti suhtluskeskkonnad. Vaatamata tehnoloogia arengule, generatsioonide ja kõige muu kiirele vaheldumisele on inimese elus midagi, mis ei muutu, aga kordub alati uues võtmes: see on esimene armumine.

Anabelil on kõik olemas: turvaline kodu, hoolitsevad vanemad ja taibukas väikevend, sõpradest rääkimata. Miks siis ikkagi läheb nii, nagu ei peaks? Ühel ööl ärkab neiu võõra maja trepi all ega suuda meenutada, kuidas ta sinna sattus ja mis temaga juhtus. Kõik näib justkui korras olevat, sest ta on elus ja terve, kuid tema mälus on üks tühik …

Maagilise realismi võtmes kirjutatud loo peamiseks tegevuspaigaks on raba. Selle läheduses elab kehvades oludes Morten, kelle ema on Soomes tööl ning onu alkohoolik. Morteni ainuke varandus on fotokaamera. Poissi aitab ja julgustab kõige kiuste vastu pidama Emilie, kellega ta ühel õhtul rabas juhuslikult kohtub. Varsti taipab poiss, et salapärane tüdruk ei saagi rabast lahkuda…

„Morten, Emilie ja kadunud maailmad” on mõtteline järg raamatule „Maarius, maagia ja libahunt Liisi”, mis on valitud 25 kaunima Eesti raamatu hulka ning Müncheni laste- ja noorteraamatukogu kataloogi White Raven. Tegelased ja tegevuspaik on erinevad, kuid samamoodi nagu „Maariuses”, põimuvad ka „Mortenis” noorte igapäevaelu ja -suhted folkloorist tuntud müstiliste tegelaste ja olukordadega.

„Kuidas sa oskasid seda ehitada?“
„Unenägude kaudu.“
Sorts oigas.
„Seega ma pole enam üksi. Neetud, nad on mu üles leidnud!“

Elva gümnaasiumi lõpuklassides käiv Rajar tahab ainult kahte asja – et ta rahule jäetaks ning et ta lõpuks ometi saaks ennast välja magada.
Öösiti kimbutavad poissi erakordselt selged ja reaalsustväänavad õudusunenäod, hommikuti sunnitakse ta aga julmalt koolipinki. Siis ristuvad Rajari teed kooli tulnud väga roosa tüdrukuga Tartust, salapärase joodiku ning varjudes luurava kummitusliku kujuga ning rahulikust unest võib poiss ainult unistada. Algab ebavõrdne võitlus nähtamatu vaenlasega tundmatust, ohtlikust maailmast, kaalul Rajari tulevik ja terve planeedi saatus.

Elutee ei pöördu iial endist rada … kui teekond on jõudnud lõpule, siis pole võimalust seda parandada, muuta ega uuesti alustada … seda teevad juba uued põlvkonnad …
Oskar Lutsu „Talve“ paneb punkti Paunvere-saagale. „Kevadest“ tuntuks saanud armastatud tegelased on saanud vanaks ja aeg on anda teatepulk üle uuele põlvkonnale.

Raamatu kaunis kaanepilt on pärit 2020. aasta alguses kinodesse jõudvast filmist „Talve“, mis on järg teiste Lutsu teoste põhjal vändatud filmidele „Kevade” (1969), „Suvi” (1976) ja „Sügis” (1990).

„See igavene plastmass!“ See lause kannab mitut tähendust. Kui inimene 20. sajandi alguses sünteetilisi plaste valmistama õppis, hõigati see välja suure elevuse ja uhkusega. Plastmassi peeti tuhande kasutusvõimalusega igavesti säilivaks materjaliks.

20. sajandi viimasel veerandil hakkas plastmassi imelisus tarbija silmis hääbuma. See sobis suurepäraselt saatma ruttavat inimest tormiliselt arenevas maailmas. Kiiresti, kiiresti – kõik on ühekordne ja asendatav! Tarbeplastid muutusid odavateks purunevateks masstoodangu materjalideks. Seetõttu võib lause „See igavene plastmass!“ kõlada tänapäeval sootuks teise emotsiooniga. Pettumus, viha lootusetus. See igavene plastmass, mis kogu inimkonna peagi enda alla matab…

“Läbikukkunud” suvi Kunda kandis” jutustab loo õest-vennast Janetist ja Jensist, kelle vanemad on arheoloogid. Laste meelest on see maailma kõige hullem amet, sest terve nende kodu on muutunud arheoloogialaboriks ning ema ja isa viibivad suure osa ajast arheoloogilistel väljakaevamistel. Suveks vanavanemate juurde saadetud Janet ja Jens ootavad mõnusat, rahulikku ja turvalist suvepuhkust. Aga see “kukub läbi”, sest rahulikust suveidüllist saab ootamatult hoopis ülipõnev, seiklusrikas ja avastusterohke suvi. Leitakse uusi sõpru ja tehakse midagi, mis muudab alatisseks Janeti ja Jensi suhtumist ajalukku ja arheoloogiasse.

Vahel, tunnistame seda endale või mitte, on nimemaagial meie elus vääramatu jõud. Ka kohtadel, kus inimene elab, on võime domineerida ja inspireerida. Nii sündis ka see lühiromaan.

“Rain on ju inglise keeles veel Vihm, sellisel juhul oledki sina, mu kallis tütreke Vihmatüdruk, Raino on Vihmapoiss ja noh, mina olen sellisel juhul Vihmataat,
vana mees juba ju,“ muigas Rainold.

Margit Peterson on Pärnu kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, vabakutseline ajakirjanik ja ema kahele täiskasvanud pojale.

Lydia koidula luuletused mõlguvad ikka ja alati eestlaste meeltes. „Emajõe ööbik“ ilmus esimest korda üle 150 aasta tagasi. Nüüd on luulekogu saanud värske hingamise.

„Emajõe ööbik“ ühendab endas lootusrikkust täis isamaaluule, südant pitsitava armastus- ning kauni loodusluule. Ühtede kaante vahele mahuvad tema tuntud luuletused „Emasüda“, „Sind surmani!“, „Mu isamaa on minu arm“ ja teised.

Maara Vindi kaunilt kujundatud kogust on võimalik meelde tuletada ja üle lugeda andeka poetessi – Lydia Koidula – aegumatud värsid.