7.-9. klass

Ema on haige. Isa on läinud tööle välismaale. Lapsehoidja Jane on liiga hõivatud, et Henriettale tähelepanu pöörata ja näha asju, mida tüdruk näeb või arvab nägevat nende uue kodu Lootuse Maja sügavustes. Jäädes täiesti üksi, seltsiks ainult lood, avastab Henrietta, et Lootuse Maja on täis kummalisi saladusi: unustatud pööning, kummituslikud kujud, müstiline valgushelk, mis võbeleb aia taga puudel. Ühel ööl söandab ta üksi minna Ööbikumetsa pimedusse.
„Kui ma läbi aia sammusin, sirutus mu vari minu ees välja, selle salapärase metsa poole. Mets oli tume nagu taevast alla kukkunud tormipilv.”
See, mis ta metsast eest leiab, muudab kogu tema maailma.

Ühel 1941. aasta juunikuu varahommikul kamandavad tigedad sõdurid Algiukase ja kõik tema pereliikmed vooditest välja ja käsivad neil end sõiduks valmis panna – nii asuvad tuhanded leedulased sunniviisil teele Siberisse. Miks nad küüditatakse? Mis on nende süü? Kus asub see Siber? Algiukasel on palju küsimusi. Seal kaugel ja karmil maal peab pere külmavõetud kartuleid süües, pisaratega suppi soolates ja lauludega südant soojendades ellu jääma. Seal sünnib küüditatute koor “Õunad“ ja lauldes kasvavad tiivad.

Jurga Vilė ja Lina Itagaki graafiline romaan “Siberi haiku” ei too lugejateni ainult Algiukase saatuse. Selliseid valusaid perekondade ellujäämislugusid kannavad südames paljud leedulased, samuti lätlased ja eestlased. Kuid kui neid kirja ei panda ja üles ei joonistata, vajuvad

Sigge on tagasi! (Ja ei sure ära, isegi haigeks ei jää!) Pärast Stockholmist ärakolimist on Sigge elu palju paremaks läinud!

Vanaema hotell tundub nagu päris kodu ja koolis ei ole keegi tema vastu nõme. Veel paremaks läheb asi siis, kui lahedad kaksikud Sixten ja Karl-Johan kutsuvad ta oma hiphopbändi nimega 6 10 Mushroom, mis peab esinema kooli jõulukontserdil. Aga mida lähemale kontsert jõuab, seda rohkem Sigge närvi läheb – kaksikud ei paista nimelt lugude harjutamise ega isegi nende kirjutamise vastu kuigivõrd huvi tundvat.
Miks on nii raske leida uusi sõpru, ilma et samal ajal ei veaks alt oma parimat sõpra? Kas populaarseks saamise hind on saamine kellekski, kes sa tegelikult pole?

Kui teismeline keskkonnaaktivist Brenda suveks probleemide eest maale vanaema juurde saadetakse, on ta veendunud, et sellest tuleb kõigi aegade igavaim suvi. Asi on seda hullem, et vanemate arvates tuleb tütrele kasuks veeta suvi ilma internetita. Peagi aga tutvub neiu salapärase naabripoisiga, tunded pendeldavad taeva ja põrgu vahet ning hargnema hakkavad sündmused, mida tütarlaps poleks osanud uneski näha. Vaenu- ja sõprussuhted kohalike noortega, maatööd ja kohaliku metsa kaitsmine on vaid väike osa Brenda kõige põnevamast, mälestusteta suvest.

On aasta 1942 ning ameeriklased Maddie ja Ellis Hyde saabuvad Šotimaale. Karistuseks perekonna häbistamise eest on isa lõpetanud Ellise ülalpidamise ning nüüd on pojal on veider plaan, kuidas isa lugupidamine tagasi võita – selleks tuleb välja selgitada Loch Nessi koletise saladus. Maddie aga jääb enamasti üksi ning peab õppima hakkama saama võõral maal, mis pealegi on sõjas. „Vee piiril“ on lugu sõjaaegsest Šotimaast, müütidest ja teineteise leidmisest.

SARA GRUEN on New York Timesi ja USA Today müügiedetabelite tipus teostega „Vesi elevantidele“ (2011), „Ape House“, „Riding Lessons“ ja „Flying Changes“. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 40 keelde ja üle maailma müüdud üle 10 miljoni eksemplari. 2011. aastal tehti raamatu „Vesi elevantidele“ põhjal menukas mängufilm.

Kui Gerda kohtab peol sümpaatset poissi Sixtenit, ei oska ta arvatagi, kuidas ta elu seejärel muutub. Sixten teab seda aga väga hästi – korraga on tal jälle põhjus elada ja ehk ka võimalus pääseda sellest, mis teda ootab. Ehkki selles, mis juhtub tema 18. sünnipäeval, ei ole ta niisama kindel kui Stefan. Poiss, kellel pole midagi muud peale parima sõbra ja tüdruku, keda ta armastab. Kuigi armastuseks ei ole tal enam eriti palju aega. Stefani sõber Erlend püüab teha kõike õigesti, kuni ta kaotab seetõttu vaata et oma armastatu Liisbeti usalduse.

Pea kõigil tegelastel selles loos on tume saladus ja vähe lootust. Nende elu liigub vääramatu katastroofi suunas, mida suudavad ära hoida ehk vaid üks vana muinasjutt ja üks vene tüdruk.

14-aastane Ann leiab oma ema päevikud tolle kunagisest punkaripõlvest ning näiliselt harmoonilise perekonnaelu alt tulevad nähtavale inetud valed. Oma vanemates pettununa põgeneb Ann koos juhuslikult kujuneva noortekambaga mitmeks nädalaks tühjana seisvasse suvilasse, kuni kõik seal kogetu ja läbielatu viib ta hinges oma vanematega leppimiseni. 2001. aastal ilmunud, mitmeid auhindu võitnud ja koolide soovitusliku kirjanduse nimestikesse jõudnud noorteromaani illustreeritud uustrükk.

1343. aasta jüriööl toimunud talurahva ülestõusust kõnelev ajalooline jutustus, üks eesti ajaloolise ilukirjanduse tuntumaid teoseid, mis annab teada ja tuntud ajaloosündmustele peategelaste kaudu ka inimliku mõõtme.

„Tänapäeval on kõigi nimi Sorry“ on terav, emotsionaalselt laetud portree 12aastasest Biancast, kellel peaks tema ema sõnul olema kaasas kasutusjuhend. Kodus keerleb elu Bianca noorema venna ümber, kelle süda on haige. Isa juurde on tüdruk oodatud igal teisel nädalavahetusel. Bianca oskab suurepäraselt vaikida, kuid oma mõtteid ta vaigistada ei suuda. Ja siis äkki istub Bianca elutoas tema lemmiknäitleja Billy King! Tüdruk hakkab tasapisi mõistma, et ta suudab oma tundeid väljendada. Flaami kirjanik Bart Moeyaert on Astrid Lindgreni mälestusauhinna ALMA laureaat.

Romaani originaalpealkiri “Sljotki” (Linnupojad) on eesti kultuuriruumis eksitav, nunnutav, ega vasta sisule. Romaanis toimuv pole süütu lugu poistest-linnupoegadest, ammugi mitte loodusvaatlus. See on põnev, julm ja aus romaan sisserändajatest, vendlusest, sõjavangidest, perekonnast, elukutselistest sõdijatest.
Kuigi karm, ei õhuta see kaasaegne romaan vägivalda. Vastupidi. Raamat kõnetab ning puudutab tänast lugejat kõikjal, kuivõrd romaani läbiv teema on lapsed, nende elu ja suhted üksteise, aga ka lastevanemate ja teiste täiskasvanutega. See on vapustav, samas liigutav lugu saatuse keerdkäikudest, millega alaealised peavad üksi või kambas hakkama saama. Autor ei kaota lootust, et inimloomust on võimalik muuta õilsamaks, paremaks ning kaastundlikumaks.