7.-9. klass

Jõhker ja ilus, toores ja vankumatu – ma jumaldasin seda raamatut. – Emily Suvada
Meile öeldi, et järgige reegleid ja püsige elus.
Nad lubasid, et aitavad meid.

Sellest, kui Raxteri tüdrukutekool karantiini pandi, on möödunud poolteist aastat. Sellest, kui Mürk välja lõi ja Hetty elu pea peale pööras.

Algul surid üksteise järel õpetajad. Siis hakkasid nakatuma õpilased ja nende kehad muutusid veidraks ja võõraks. Nüüd, ülejäänud maailmast ära lõigatud ja oma saarekodus iseenese hooleks jäetud, ei söanda tüdrukud minna teisele poole kooli ümbritsevat tara, kus Mürk on muutnud metsa metsikuks ja ohtlikuks. Nad ootavad lubatud ravi, sellal kui Mürk imbub kõigesse.

Robert A. Monroe raamatud on kehaväliste kogemuste uurimise klassika. Teises raamatus räägib ta oma uskumatutest aja- ja ruumivälistest rännakutest. Toetudes kümmekonna aasta pikkusele uuringule psühholoogia ja psüühika vallas, esitleb ta uut ja põnevat teekonda, et avastada füüsilise maailma üleseid kogemusi. See raamat pakub avaramat lähenemist teadvuse olemusele ja meeleliste kogemuste lõpmatuna tunduvatele võimalustele, sellele, mis peitub inimeseks olemises.
Robert A. Monroe on rahvusvaheliselt tuntud kui Monroe instituudi asutaja ja selle kauaaegne juht. Instituut on saanud kuulsaks oma uuringutega helilainete eri vormide mõjust inimese ajutegevusele.

Hanneli on noor lootustandev pianist. Pärast traagilist õnnetust, mille tagajärjel sureb tüdruku ema ja isa otsustab kolida väikesesse Tuhakõrve linnakesse, tundub Hannelile, et ta on pidanud loobuma kõigest. Seetõttu otsustab ta loobuda ka muusikast. Läbi isiklike väljakutsete, eneseleidmise ja traumast tasapisi ülesaamise hakkab Hanneli märkama enda ümber teisi, kes abi vajavad, ja leiab uuesti tee muusika juurde.

Merilin Paas-Loeza noorteromaan „Mida silmad ei näe“ pälvis kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2020. aasta noorteromaanivõistlusel ühe kahest välja antud III kohast.

Teeme väikese vahekokkuvõtte: ma oskan rääkida, ma oskan lugeda ja ma oskan ka kirjutada. Just äsja proovisime. Ma oskan inglise keelt, suurt ja väikest ükskordühte. Ja nüüd tuleb pomm – ma oskan koguni vene keelt. Vähemalt saan aru. Lühidalt – ma olen SuperWinston! Kõige targem kõuts universumis! Maailmaklass!

Kõutsielu on oivaline, leiab Winston. Leba ainult terve päev mugavasti sohval ja söö vahepeal kanamaksa peterselliga. Maitsev! Kui aga Winstoni peremees võtab uue majapidaja, kes kolib sisse koos oma tütre Kiraga, on lebasklemisel lõpp. Kiral ja ta emal on nimelt hunnik probleeme. Enne kui Winston isegi aru saab, on ta juba mässitud ehtsasse kriminaaljuhtumisse … Pealegi veel – ah, püha sprott! – tüdruku kehas! Appi!!!

Vanemad saadavad 13-aastased kaksikud koos koeraga suveks maale vanaemale juurde, et aidata tal koduloomade ja juurviljaaia eest hoolitseda. Jalust ära, nagu isa ütleb, sest puhkuse ajal tuleb ju korterit remontida ehk meeldiv kasulikuga ühendada. Peagi saabub kohale ka kutsumata külaline – maavanaema ämm ehk vanavanaema, keda kutsutakse Roosimemmeks. See pipilikult krapsakas vanadaam võtab suvepuhkuse organiseerimise enda peale ja pöörab selle otsekohe lootusetult pahupidi.

Kindel on, et nalja ja naeru saab igal leheküljel ja nõnda on seda pea 40 aastat tagasi esmakordselt ilmunud lõbusat lugu tore lugeda ka tänapäeva – nii lastel kui ka nende vanematel!

„Juhused” on lugu 15-aastasest Rainist, kes on enda meelest võrdlemisi tavaline poiss, aga jääb millegipärast ikka kõigile silma: tüdrukutele, kes talle koridoris järele vaatavad; õpetajatele, keda ta ärritab; ja isegi Sirelile, kes on temast 10 aastat vanem. Kohtumine Sireliga ja ülepeakaela armumine muudab Raini senised prioriteedid tühiseks, ta on valmis hülgama oma sõbrad, kooli ning range treeningurežiimi, mis peaks aitama tal tulla Euroopa meistriks ujumises. Üsna pea pole noormees enam kindel, kas seatud sihid on üldse püüdmist väärt. Juhused on need, mis aitavad Rainil lõpuks aru saada, kes ta tegelikult olla tahab.

Stanisław Lemi (1921–2006) „Robotite muinasjutud“ ilmuvad esmakordselt eesti keeles kuulsa Poola kirjaniku 100. sünniaastapäeva puhul.

See raamat on unikaalne – 16 loost 8 on illustreerinud eesti ja 8 poola kunstnikud. Neid muinasjutte võiksid vesta robotivanaemad robotilastele. Samas on need lood olemuslikult inimestest ja inimestele, ergutades meie kujutlusvõime ja pannes mõtlema inimloomuse keerukuse üle, meie suhete üle ümbritsevaga – kosmosesse välja.

Ühel varasel hommikutunnil langeb Lydia sõbranna juurest tulles vägistamise ohvriks. Kuigi romaanis on ka kriminaalne liin, keskendub sündmustik siiski juhtunuga toimetulemisele: kui algul tundub Lydiale, et parim tee traumast ülesaamiseks on seda eirata, kõik endasse matta ja teha nägu, et midagi pole juhtunud, leiab ta lõpuks sõprade ja vanemate toel, et tugevus pole eitamises, vaid abi otsimises.

Klassivend ütleb tema kohta „vaikne vaatleja“. Katrina ise peab end kõrvalseisjaks. Kuid kunagi tahtis ta meeleheitlikult kuhugi kuuluda. Mida selline soov endaga kaasa toob, kas lõpupeol juhtunut ajendas juhus, aastaid tagasi külvatud vaen või esmapilgul pisiasi nagu näiteks üks kollane jope, rullub lahti noorteromaanis „Enne lõppu“. See on ühe täiesti tavalise gümnaasiumi abiturientide lugu ühe traagilise sündmuse eel ja järel.

Rikkaliku pildimaterjaliga raamat maailma avastamisest ja kaardistamisest.

Esialgu jättis inimene tuttavad paigad seljataha ja siirdus uusi teid avastama eelkõige selleks, et hinge sees hoidmiseks toitu leida, kuid tõelised põhjused, mis tõukasid inimkonda edu pandi või turvalisuse puudumise kiuste tundmatuid maailmu avastama, olid vallutusiha, janu rikkuste või teadmiste järele ja eelkõige armastus seikluste vastu.
Maadeavastajad, kes vanadel hallidel aegadel söandasid merd künda, teadmata, mis neid ees ootab, olid uudishimulikud reisimehed, keda innustasid tegudele teadus, usk või unistus kuulsusest ja aaretest. Nende eeskuju ja kogemused innustavad jätkuvalt astuma paikadesse, mida me veel ei tunne. Ja meile on selle vapruse üles näitamiseks valla terve ilmaruum.