Koolieelne laps

„Puud ja seemned“ on värssmuinasjutt printsist, kes kogub sõnu. Sõnad muutuvad seemneteks, poiss külvab neid ja kastab, kuni ivadest võrsuvad võimsad puud. Niisamuti kui sõnad on erinevad, on erinevad ka seemned ja külvatud ivadest sirgub kahte liiki puid. Mustad puud kipuvad varjutama rohelisi, kuid suuremaks sirgudes leiab noormees endale sõbra, kes aitab välja juurida pahad puud ning külvata asemele head.

Laps muutub tammepuuks, ainsaks kogu linnas. See, kellel on seemneid, mida külvata, ei jää aga kunagi üksi! Nii kasvab ka tammetõrudest aastaaegade vaheldudes terve mets. Puu saab sõbraks paljude taimede, lindude, loomade ja putukatega, kaasa arvatud liblikaga, kelle nimi on tamme-kannustiib.

Tuntud Türgi autor Şiirsel Taş rõhutab, et ükskõik mille levitamiseks on vaja vaid ühte seemet ning räägib loo kasvamisest ja looduse tsüklitest. Autor tutvustab end nii: “Kõigepealt töötasin arstina, siis aga hakkasin lasteraamatuid kirjutama. Ma loon lastele lugusid ja tõlgin teaduslikke raamatuid. Mulle meeldivad väga must kohv, mu tütrekese küpsetatud

„Armastan sind, mis ka ei juhtuks …“

„Tõsi ka või?“ küsib Väike. Aga mis saab siis, kui ta muutub putukaks või krokodilliks või koguni karuks? Väike on pahur ja tal on palju küsimusi. Suur lohutab teda ja kinnitab, et armastus ei saa kunagi otsa, mis ka ei juhtuks.

Debi Gliori värsivormis ja võluvate piltidega „Mis ka ei juhtuks“ kuulub moodsa lastekirjanduse kullavaramusse. Südamliku loo on eesti keelde ümber pannud luuletaja Eda Ahi.

Raamat nagu suur kallistus – The Times

Kunagi ammu leidus maailmas niisugune kapsapea, mis süües otsa ei lõppenud. Kahjuks oli see sattunud täitmatu hundi koopasse.

Vaprad jänesepojad otsustasid kapsapea oma koju tuua.

Algas ohtlik seiklus.

Pille ja Peeter elavad Õunapuu talus, kus on nii palju vahvaid toimetusi. Sel korral õpivad Pille ja Peeter kella tundma. Värviküllasest pappraamatust saad teada, millega lapsed oma päevad alates ärkamisest kuni magamaminekuni sisustavad. Lisaks on raamatus kell, mille osuteid saad vastavalt tekstile õigeks keerata. Veel võid igalt pildilt otsida üles ühe seiklema läinud väikese kollase pardikese.

Lusti koos Pille ja Peetriga ja õpi kella tundma!

Hoiatus! Ei sobi alla 3-aastastele lastele. Sisaldab väikeseid osi. Lämbumisoht.

„Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri. / Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees!“ luuletas kord Faehlmann väärikas värsimõõdus. Jacominus Gainsborough võiks vabalt olla too mees, ainult et tal on nimi ja see on uhke, peale selle on ta juhtumisi jänes, ja veel niisugune, kes meenutab üsnagi Beatrix Potteri ilmakuulsat Peter Rabbitit. Igal ajal omad kombed.

Raamatus on kaksteist stseeni Jacominuse elust. Jacominus pole kõige suurem, julgem ega tugevam, kuid oma linka-lonka jalaga läheb ta südikalt läbi elu: unistab, võitleb, rõõmustab, heitub, saab isaks ja vanaisaks ja vanaks.

Praegusel ajal kuuled tihti, et lõbusa sünnipäevapeo või soojamaareisi asemel tuleb hoopis koju jääda. Põhjuseks on koroonaviirus. Kuidas saab viirus kogu senise elu pea peale pöörata? Mis on üldse viirus? Kas ta on siis nii hiigelsuur ja hirmuäratav? On temast võimalik jagu saada või eemale hoida?

Raamat räägib lastele sobivas keeles, mis on viirus ja kuidas see levib, millised viirused maailmas ringi liiguvad ja millistest on juba jagu saadud.

Väikesed täheteadlased avastavad klappidega raamatus loomakujulisi tähtkujusid. Tuleb välja, et loomade tundmisest on kasu ka taevavaatlusel.

Varasest kõne arengust oleneb suuresti lapse vaimne areng. Raamat ongi mõeldud kuni kolmeaastaste hiliskõnelejate kõne arengu toetamiseks.

Raamatu autorid, logopeedid, annavad praktilisi näpunäiteid, kuidas

• kujundada kõnehilistusega lapsele sobiv kõnekeskkond;
• arendada kõne eelduseks olevaid mittekõnelise suhtlemise oskusi;
• aidata last esimeste sõnade ütlemisel;
• toetada 2–3-sõnaliste lausungite kujunemist.

Kord kevadel džunglis, kus keskpäevalõõm
ja jahedas veesilmas suplusest rõõm,
vees sulistas elevant Horton, kui kõrv
tal tabas üht heli, mis habras ja õrn.
Nüüd üllatund elevant paigale jäi.
“On nali see mingi? Siin keegi ei käi!”
Siis kuulis ta uuesti! Piiksatust nappi.
Üks peenike hääl oli hõikamas appi.

“Kes oled? Kus oled?” vant teada nüüd tahtis.
Seal kedagi polnud, kui ringi ta vahtis.
Vaid pisukest kübet tuul päikse käes jahtis.
“Või nii,” poetas Horton, “on imestust väärt,
et tilluke tolmutomp teha võib häält.
Kas tead, mis ma arvan? … Ma arvan, et seal
üks olevus kükitab kübeme peal!
See kindlasti eriti tilluke sort on,
kes silma ei hakka.” Nii arutles Horton.