Author Archive: Anna

Taevas hahetas juba, kui Nikolai Tiuhkamäele jõudis.

Tiuhkamäe oli kummaline koht. See ei olnud hea koht, seda kohta austati, kunagi vist isegi kummardati, oli neidki, kes hoidsid sellest eemale. Keegi ei mäletanud enam, mille pärast, aga niimoodi oli see alati olnud.
Tallinnas on sume augustiõhtu ja Sara läheb sõpradega pidutsema. Vähem kui nelikümmend kaheksa tundi hiljem seisab ta Tiuhkamäel, madalal ja ilmetul künkal rohkem kui kahesaja kilomeetri kaugusel kodust.
Ta ei tea, mis on faunusbotaanika.
Ta ei ole kunagi kuulnud sõna „tiuhka”.

Paljudesse keeltesse tõlgitud ja Prantsuse Akadeemia auhinna pälvinud „Hõbeuisud“ on lihtne siiras lugu 1840. aastate Hollandist. Hans ja Gretel, vaese Brinkerite perekonna lapsed, unistavad aasta suurima uisutamisvõistluse võidust ja imelisest auhinnast – hõbeuiskudest.

Ajastuomaselt on jutustus sentimentaalne, rõhutades voorust, väärikust, töökust ja lahkust. Tänapäeva lugejale teeb „Hõbeuisud“ huvitavaks enam kui 150 aasta tagune vaatepunkt ning põiked Hollandi ajalukku ja igapäevaellu, nagu M. M. Dodge seda ameeriklastele tutvustada tahtis.

Gratheliale lähenev hiidmeteoriit kihutab hukatuslikult planeedi suunas ning kukkudes ei pruugi see paisata segamini mitte ainult pinnavormid, vaid ka inimsaatused ja areneva tsivilisatsiooni. Saatusliku teisipäeva hommikul vaatavad kõik planeedi elanikud hirmuseguse ootusega taevasse. Nii ka Sara, kes peaks suutma keskenduda õpetaja poolt räägitavale, ja Trev, kelle kool andis õpilastele vaba päeva, et noored oleksid perede juures, kui peaks juhtuma halvim.

„Grathelia. Me jäime ellu” on ulmeline noorte romaan, mille tegevus toimub kauges tulevikus ühel koloniseeritaval planeedil.

Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.

See lugu räägib julgusest. Gümnasistist peategelane Maarja ilmutab seda enese tundma ja tunnustama õppimise teekonnal. Kui kauane sõprus ootamatult vankuma lööb ja kodu pole enam pelgupaik, kui vanad vundamendid murenevad, aga uusi, millele toetuda, pole veel jalge all, otsustab Maarja astuda meeleheitliku sammu.

Osvalds Zebrise romaan „Maarja“ kõneleb värskete gümnaasiumiõpilaste elust ja identiteedi leidmisest. Koolis kohtuvad noored, kellel on erinev elukogemus ja arusaam oma kohast maailmas. Me kõik otsime vastuseid sarnastele küsimustele, kuid iga põlvkonna väljakutsed ja katsumused on uued.

Kevadeootust võib linnumaailmas märgata juba veebruaris, kui mõni tihane, musträstas või kodukakk hoogsamalt laulma hakkab. Tõeline kevadekuulutaja on paljude inimeste jaoks siiski esimene koduaias nähtud kuldnokk. Pärast kuldnokkade saabumist muutub koduümbruse linnuelu päevaga lärmakamaks ja värvikamaks, viimased sulelised jõuavad lõunamaalt kohale alles mai keskel.

See raamat on mõeldud lugemiseks nii maa- kui linnainimesele. Tutvuda saab kolmekümne tavalisema aialinnuga.

Raamatust saad teada:

„Näeme veel, Simon!“ on vaimukas ja huumoriküllane, ent samas traagiline noorsoojutustus viieteistaastasest Uus-Meremaa poisist Simonist, kes põeb rasket haigust. Tema lihased muutuvad järjest nõrgemaks ja ta saab liikuda vaid ratastoolis. Simonile ei meeldi, kui talle kaasa tuntakse või teda haletsetakse. Ta käib tavalises koolis, võtab osa oma sõprade tavalistest mängudest ja vaatab irvitades pealt nende kannatusi kehalise kasvatuse tunnis. Ent ta kaaslaste elu on nagu miiniväli, kus iga väikseimgi seik võib neile järsku meenutada, et varsti Simonit ei ole …