2. mail kell 12.00
Kohtumisel pakume ümber mõtestada kunstis kinnistunud arusaamad negatiivsest, ajutisest ja lagunevast. Fookuses on nn „negatiivse ruumi” fenomen ning lagunemist kujutavad visuaalsed kujundid kui iseseisev esteetiline kategooria, millel on oma väljendusjõud ja tähendussügavus.
Muudame vaatenurka! Proovime avada ilu läbi absurdsuse ja kahetähenduslikkuse prisma alates kõige varasematest aegadest kuni tänapäevani. Erinevate ajastute kunstnikud on mõtestanud looduse ebatäiuslikkust ja aja jälgi ning muutnud need kunstiks.
On teada palju näiteid antiiksetest Itaalia mosaiikidest I sajandist eKr, mis on teostatud trompe-l’œil tehnikas ja tuntud kui „pühkimata põrand”. Laialipillatud toidujääkide illusioon toimis paradoksaalsel moel külluse ja majaomaniku kõrge staatuse sümbolina, demonstreerides mitte ainult teostuse meisterlikkust, vaid ka erilist suhtumist argipäeva kui esteetilisse objekti.
Dialoog antiigiga jätkub ka kaasaegses kunstis. Näiteks Ameerika kunstnik Kathleen Ryan loob skulptuure helmestest ja vääriskividest. Tema teosed kujutavad riknenud puu- ja köögivilju hämmastava realismiga, ühendades materjalide luksuse lagunemise ja kaduvuse motiividega ning tuues esile ilu vastuolulise olemuse.
Laiendagem kunsti tajumise piire ja märgakem esteetilist väärtust seal, kus seda tavapäraselt ei eeldata.